Millist informatsiooni annab lihaste mõõtmine?
Täppismõõteriist Myoton annab teavet lihaste selliste omaduste, nagu jäikuse, toonuse ja elastsuse kohta.
Loomi Myotoniga mõõtes saame nende kohta isegi rohkem informatsiooni kui inimesi mõõtes nende kohta. Mõõtmistulemustest selgub esmalt see, millist kehapoolt loom kasutab kõige enam ja kõige vähem. Tulemusi võib arvutiekraanilt ka pildi kujul näha ja selle abil saada infot selle kohta, kust loom on „natuke kange“ või kust „lihas valutab“. Kui loom oskaks meile oma hädast rääkida, siis just nii ta ütlekski ja seda Myotoni teenuse kasutajad just tahavadki kuulda.
Joonis: Võitja lihased. Hea tasakaal vasaku ja parema kehapoole vahel
Kuigi loomade ravi alal on palju häid spetsialiste, kes aastatepikkusele kogemusele toetudes teevad kindlaks loomade vaevuste olemuse, puudub inimesel siiski suutlikkus näha väga väikesi muutusi ja sageli piirdub hinnang "lonkab / ei lonka" määratlemisega. Myotoni ühe päeva mõõtmisandmed aga on võrreldavad eelmistega, olgu selleks eelmise päeva või aasta omad. Mõõtmistulemused on kergesti mõistetavad ja graafiliselt jälgitavad.
Lihasmõõtmisaparaadiga saab mõõta juba esmaseid muutusi lihaste omadustes. Tegelikult näitab Myoton muutust juba enne seda, kui loomal avaldub vaevus lonkena.
Varajases staadiumis avastatud vaevus võib viia edukama profülaktika ja ravitulemuseni, samuti on varajases haiguse staadiumis sekkumine reeglina odavam ja loomale valutum lahendus kui väljakujunenud vaevuse ja sellest tekkivate tüsistuste leevendamine.
Operatsiooni või vigastuse järel on tihti küsimus selles, millise aja pärast võiks loom jälle tavalist liikumiskoormust taluda ja selles osas saab vastuse korduva müomeetriga tehtava mõõtmise järel.
Myotonuuringut saab kasutada nii profülaktiliselt kui ka selleks, et anda hinnangut selle kohta, kas ja kuidas taastusravi protseduurid on mõjunud. Suhteliselt kiiresti saame infot ka selle kohta, kas meie kasutatav meetod – massaaž või treening – annab tulemusi. Vastavalt sellele saame kas jätkata või muuta programmi, ilma et peaksime kogema tõehetke mitmeid kuid hiljem, ebaõnnestunud võistlustel või arsti juures.
Selline kogemus oli näiteks ühe hobusega, keda enne suurvõistlust mõõtsime ja leidsime parema kehapoole näidud väga kõrged ning vastavalt siis vasaku poole märgatava alakasutuse. Peab mainima, et parem pool oli näitude poolest rebendiriskini jäik. Õnneks nii ei läinud, aga hobuse parema esijala kõõlustuped olid mõõdukas turses peale sõitu.
Esmane hinnang rahvusvahelise kogemusega veterinaari poolt oli parema jala kõõluse rebend. Pean kiitma targa veterinaari võimet kuulata teist arvamust, sest kuigi hobune ei longanud, leidus viga hiljem vasaku esijala kabjast, st samast jalast, mille tuvastas lihasmõõtmine.
Joonis 2 Suur jäikuse erinevus vasaku ja parema seljalihase vahel.
Operatsiooni või vigastuse järel on tihti küsimus selles, millise aja pärast võiks loom jälle tavalist liikumiskoormust taluda ja selles osas saab vastuse korduva müomeetriga tehtava mõõtmise järel.
Tegelikult ei piisa looma ühekordsest mõõtmisest. See kehtis ka ülaltoodud hobuse puhul. Alustasime mõõtmist, ilma et oleksime teadnud tema vaevust ja seda, millised on tema personaalsed tavanäidud. Alles baasinfo alusel saame andmeid võrrelda ja tähele panna pisikesi muutusi.
Mõõtmisega ei tasu oodata seni, kuni vigastus on käes või lihas on "üleküps". Ennetav mõõtmine annab teavet ja võimaluse vajadusel treeningukava muuta.
Mõõtmisprotsess ei mõjuta lihaste omadusi, on täiesti valutu ega sega treeningprogrammi.