Loodusravi kasutamine inimeste ja loomade aitamiseks on vanem kui inimkonna ajaloo ülestähendamine. Loodusravi, nn alternatiivteraapiad, täiendavad teraapiavormid, rahvameditsiin, naturopaatia, natural medicin, Erfahrungsheilkunde tähendavad kõik sama asja ehk ravimist. Need põhinevad pärimusteadmisele ja -kogemustele, kätega tehtavatele teraapiatele ja taimede parandavale mõjule.

Loodusteraapiad on mittespetsiifilised, need toetavad ja edendavad kehasiset eneseparandamismehhanismi. Loodusravis ei keskenduta üksnes üksikutele sümptomitele, vaid käsitletakse keha kui tervikut ja uuritakse haiguste ilmnemise põhjusi. Siiski on tähtis panna tähele, et erinevad teraapiad jäävad tulemuseta, kui looma igapäevases ülalpidamises või kohtlemises on probleemi tekitav riskitegur. Kesksel kohal on teraapia käigus loomaliigi põhiolemuse ja tõule omapärae käitumise mõistmine .

Kui loomal on võimalus, siis ta otsib loodusest enda aitamiseks sobivaid taimi. Toitumise kaudu toimiv tervenemine on looduslik viis haiguste raviks ja probleemide tekkimise ennetamiseks. Koduoomade põliste pidamistingimuste muutumise tõttu on loomal enda ravimine tihti võimatu, mistõttu on omanikul kasulik tunda loodusravi võimalusi loomade tervise edendamiseks ja haiguste raviks.

Teraapiad ei asenda loomaarsti tööd, kuid vähendavad loomaarsti külastamise vajadust.

Inimestel ja loomadel on vaistlik komme masseerida valusaid kohti oma kehas. Loom närib, kratsib ennast või püherdab selleks, et vaevast lahti saada. Loomad masseerivad ja lakuvad ka üksteist. Neil on vaistlik komme hoolitseda enda refleksoloogilise tsoonide eest. Kui näiteks koeral on probleeme soolestikus ja raskusi toidu imendumisega, siis ta võib närida ja ”otsida kirpe” esijalgade randme- ja käpa piirkonnast. Lehmad lakuvad end teatud piirkondadest ja hobused püherdavad selleks, et saada abi siseelunditele ja meelele.

Siiski on olukordi, kus loodusteraapiast üksi ei piisa looma tervenemiseks. Sellised olukorrad on näiteks rasked vigastused või kiire kuluga eluohtlik põletik. Neil juhtudel on alati vaja asjatundlikku veterinaarset abi, kuid toetavalt on loodusteraapiail siingi oma roll täita.

Refleksoloogiline käsitlus ehk tsoonteraapia annab palju teavet looma keha ja meele olukorrast, kui osata lugeda kehatsoonide peegeldusi ja teada nende tähendust. Erinevatel loomaliikidel on eriomaseid tüüpilisi kehaehituslikke või ainevahetuslikke tervisehäireid. Veiste nõrk külg on magude toimingus, hobuste nõrgaks küljeks on kopsud ja soolestik ning sigadel neerud. Koertel on üsna palju luude ja liigeste vaevusi, mida saab lahendada masseerides refleksoloogilisi tsoone kogu kehal.

Eespool mainitud vaevused hõlmavad ka sügavamaid tahke looma meeles või tundeelus. Kui terapeut oskab loomade refleksoloogilist keelt, siis võib probleemide lahendamine ja homöopaatilise aine määramine olla kergeim ja kiireim viis looma aitamiseks. Kui vaevust põhjustav piirkond on nähtav keha piirkonnas või sõrmede all tuntav, võib tervisehäire põhjustaja selgeks saada ja ravi saab suunata sügavama probleemi lahendamisele.

Keha eri piirkonnad esindavad või peegeldavad erinevaid eluprotsesse. Hormoonitoimingut mõjutav piirkond ja refleksoloogoline piirkond on leitav nimmepiirkonnas, reie või sääre piirkonnas. Ainevahetuse toimingupunkte ja peegeldusi leidub selgroost ja reite piirkonnast.

Kui loomal on vaevusi, erinevad keha piirkonnad valutundlikkuse poolest, sõltuvalt sellest, millises kohas kehas vaevus esineb. Need probleemi leidmise ja paranemise jaoks tähtsad kohad või tsoonid võivad olla nähtavad ka karva omaduste muutustena või puudustena, sügelusena, ekseemina, kõrgenditena kehas ja/või looma meeles.

Infot loomade massaaži ja loodusteraapiate koolitusest:

Loomade loodusteraapiate õpetaja / Homöopaat
Marjut Nieminen
Eläinten luontaislääkintäkoulu ELK Weter
Ketokatu 8 , 90140 Oulu
Finland

p. 040 5064 101
email: toimisto@lh-keskus.net
marjut.nieminen@gmail.com
www.lh-keskus.net